---

Varasemad lood Johannesest..

Johannes Seeman: 
mulle meeldib vastast survestada

Näitleja Sepo Seemani noorim poeg Johannes tunnistab, et vaatamata lavakogemusele ei näe ta oma tulevikku mitte teatris, vaid tenniseväljakul – kui teatrit tehakse rahvale, siis tennist mängitakse enda jaoks, põhjendab ta.

Juulis 13. sünnipäeva tähistav Johannes Seeman on tennisega tegelenud juba 8 aastat. Noormees tõdeb, et tennist ta pelgalt harrastusena ei võta. „Sellega püüan ikka elus läbi lüüa,” sõnab Johannes ja lisab, et isegi jalgpallitrenni minevad sõbrad ei suutnud teda ümber veenda. Pigem läks vastupidi: mitmed sõbrad hakkasid Johannese eeskujul tennist mängima.

Tennisepisiku päris Johannes isalt, kes on püüdnud järgemööda kõiki kolme poega reketiga palli taga ajama panna. Neist vanim otsustas muusika kasuks, keskmisele meeldib aga vesi ja purjetamine. Võimaldamaks noorimale pojale parimaid treeningutingimusi, rajab perekonnapea hetkel naabritega kahasse tenniseväljakut Võrumaal asuva maakodu juurde.

„Suvel on maal mõnus olla, ja kui meil väljak on, siis veel mõnusam,” märgib Johannes, rõõmustades, et siis saab ka pere seltsis mängida. „Arvan, et emaleisale ja ühele vennale teen ära. Aga vanim vend on minuga võrdne,” sõnab Johannes.

Võidust olulisem on see, kuidas ta tuleb 

Pärnus Mait Künnapi näpunäidete järgi harjutaval Johanneset on varem treeninud ka Henri Busch ja Heggert Meier.

Treener Künnapi sõnul oled sa vahel liigagi agressiivne, millest see tuleb? 
„Võib-olla geenidest,” naerab Johannes. „Isa on kunagi vehkleja olnud. Aga mulle lihtsalt meeldib ründav stiil.” Ent agressiivsusel on ka varjukülg: „Mõnikord lähen väljakul keema – kui teen olulistel hetkedel valesid otsuseid,” tunnistab Johannes ning lubab end käsile võtta. 

Oled end vastasel provotseerida lasknud? 
„Nojah, ütleme nii,” nendib ta. Aga palju sa ise teisi provotseerid? „Ma ei ole selline, kes teisi närvi ajab. Kindlasti on oluline võita, aga pole tähtis, kas vastane läheb närvi või ei,” vastab Johannes ja lisab, et võidust on isegi olulisem, kuidas see võit tuleb. Ideaalis peaks see tema arvates tulema läbi õigete otsuste ja vaimselt kindla mängu. Publik Johannest ei häiri. Isegi pereliikmete  kohalolu mitte – kuni nad suudavad vakka püsida. „Aga... seda nad paraku ei tee.... Tuleb lihtsalt harjuda.”

Kuidas Nadalilt autogrammi küsida
Rääkides veel geenidest: kui palju isalt näitlejameisterlikkust oled pärinud? 
„Olen Pärnu Endla teatri näidendites kaasa teinud, aga seda teed ma praegu ei valiks... Kui tennis ei lähe, on see muidugi tagavaraks,” naljatab noormees, kuid lisab, et teatrilava pole siiski tema jaoks. 

Aga tenniseväljak on ka nagu lava ja mäng justkui näitemäng. Või kuidas? 
„Tennist ma mängin enda jaoks,” sõnab Johannes, kuigi möönab, et mäng on publikulegi meelelahutus. Näiteks Gael Monfils ajab rahva sageli naerma.

Võtaksid ehk eeskuju?  
„Oi, tema on juba kloun, mulle meeldib enim Roger Federer,” tutvustab noormees eelistusi. Ta on mõlemat meest oma silmaga teineteise vastu mängimas näinud – Roland Garrosi turniiril. „Federeril on alati puhas tehnika ja ta mängib targalt. Tean, et temagi närvitses noorena väljakul päris palju, aga on sellega kõvasti tööd teinud,” tunnustab Johannes oma suurt eeskuju. Samal turniiril nägi ta ka Rafael Nadali, kellelt õnnestus isegi autogramm saada – selleks tuli hispaanlast nokatsiga visata. „Ootasin teda koos teiste lastega riietusruumi viivas käigus ja kui ta kõndis meist mööda, mõtlesin, et suva sellest mütsist ja viskasin selle talle järele.
Müts maandus täpselt Nadali kaenla alla. Ta kirjutas sellele autogrammi peale, tõstis üles ja küsis: kelle oma? Andis mütsi tagasi ja tegi nii (Johannes patsutab labakäega vastu oma pead),” meenutab noormees lahedat kogemust. Visadus viis teda sihile ka Mastersil, kus Johannesel õnnestus rääkida end fotograafide sektorisse ning Nadali ja Tsonga mängu lähedalt jälgida. 

Johannesel õnnestuvad enda sõnul paremini eeskäsi, serv ja volle. „Oskan tagajoonelgi mängida, aga mulle meeldib vastast survestada,” selgitab Johannes, miks võrgus on huvitavam. Johannesele meeldib ka paarismäng, sest seal ei pea kõike enda peale võtma ja pingeid on vähem. Koos Robin-Erik Partsiga on Johannes jõudnud Tennis Europe turniiridel finaali. Korra võideti ka esimesena asetatud paari. „Need olid kaks suurt kolli, kes peksid kogu aeg meile peale, aga mängisime otsustavatel punktidel targemini,” meenutab Johannes. „Paarismängus saan rohkem oma elemente kasutada, aga üksikmäng on ka lahe,” möönab
ta. „Pean veel tagatkätt lihvima ja õppima õigeid otsuseid vastu võtma. Hakkan ka rasketel pallidel liialt nikerdama – peaksin mängima konkreetsemalt.”  

Johannes teab, et tippu murdmine  nõuab tööd ja vaeva ning unistuse täitumiseks peab palju asju klappima. „Eks elu näitab, kuidas läheb,” ütleb ta. Eesmärk on aga konkreetne: võimalikult palju trenni teha. Johannes treenib viiel päeval ja seitse
korda nädalas. Selle kõrval peab ka kooliga hakkama saama. Pärnu Kuninga tänava põhikoolis õppiv Johannes on mõelnud ka pealinna tuleku peale, kuid kõik sõltub treenerist: „Kui suudan tema juures püsida, siis lähen temaga vajadusel kaasa,” ütleb noormees. 

„Kõik treenerid räägivad ju põhimõtteliselt sama juttu, aga oluline on usaldus. Minule Mait väga meeldib ja olen rahul.” Johannes kiidab ka trennikaaslasi, nimetades neid toredaks pundiks. „Kõik on minust veidi vanemad ja see on hea.” Tänapäeval on tõsist sporti sponsoriteta raske teha. Ehkki Johannest aitab SEB Tallink Teami kuulumine, soovib ta enim tänada oma vanemaid ja sõber
Jaan Koppelit.


Tekst: Lauri Birkan
Foto: Viktor Burkivski

​​Ajakiri Tennis
Nr. 2(25) suvi 2013

Treener Mait Künnapi
kommentaar: 

Johannes on väga sõbralik ja särasilmne, energiat täis laps. Ta on väga julge ja hakkaja oma vanuse kohta. Ei karda kunagi küsida ja ise asju organiseerida. 

Tennise poole pealt meeldib mulle, et ta on agressiivne mängija, vahel isegi liiga agressiivne, aga pole hullu, sest loodetavasti aastatega leiab ta tasakaalu nii agressiivsuse kui ka kontrolli ja lihtvigade vähendamise vahel. Füüsiliselt pole viga, aga arenemisruumi on küll.

​Tehnilise poole pealt on talle palju antud, aga ilusad löögid ainult ei võida, ta peab neid lööke oskama ka kasutada. Hetkel tuleb tal kõige rohkem rõhku panna löögi valikule ja vaimsele poolele. Praegu ei suuda ta väga pikaajaliselt keskenduda, aga loodetavasti ajapikku läheb paremaks. Aeg annab aru, kui palju sisu tal on ja kui pikalt ta suudab ja tahab seda professionaalset ja distsiplineeritud sportlaskarjääri käia. Loodan, et lõpuni (suurte võitudeni) välja, andes endast iga päev parima.